Hiiumaa laidude riiklik maastikukaitseala loodi 1971. aastal ning see hõlmab saari Hiiumaa kaguranniku vetes (ilma Kaevatsi ja Heinlaiuta). Suuremad saared on Saarnaki (136 ha), Hanikatsi (83 ha), Vareslaid (31 ha), Kõverlaid (20 ha), Ahelaid (17 ha) ja Kõrgelaid (16 ha). Teiste saarte pindala on alla 10 hektari, Aherahul ja Sitakarel vaid 0,1 hektarit. Kaitseala keskus asub Salinõmme poolsaarel, mis oli veel XIX sajandil saar. Vahemaa Salinõmme sadamast kaugema laiuni on 18 km. Alates 1997. aastast kuulub Hiiumaa laidude kaitseala "Rahvusvahelise tähtsusega märgalade registrisse" (nn. Ramsari ala).

Enamus saarekesi koosneb mandrijää tegevuse tulemusena tekkinud otsmoreensest materjalist. Aluspõhjalisel paekõvikul asub üksnes Langekare. Saarnaki vanus on ligikaudu 2000 aastat, teised saared on merest kerkinud hiljem, mõned alles paarsada aastat tagasi. Maa kerkib praegugi 2-3 mm aastas. Nooruse tõttu on saared madalad, absoluutne kõrgus ulatub Saarnakil 9, Kõrgelaiul 7, Vareslaiul ja Hanikatsil 5 meetrini. Väiksemate saarte kõrgus on valdavalt 0,5-2,0 m.



Saarte taimestik on erakordselt liigirikas. Laidudelt on leitud ühtekokku enam kui 600 liiki kõrgemaid taimi, mis on peaaegu pool Eestis looduslikult esinevate taimede üldarvust. Eriti paistab silma Hanikatsi laid oma 444 taimeliigiga, mille hulgas on arvukalt kaitstavaid liike nagu punane tolmpea, mets-õunapuu, läikiv kurereha, harilik muguljuur, kärbesõis, jumalakäpp jne. Oma levila läänepiiri on siin saavutanud odalehine tihashein, laialehine mailane, metsülane jt. On ka mitmeid ainult meresaartele iseloomulikke liike nagu harjakas härghein, aaskannike ja roosa pajulill.

Linnuliike on kaitsealal kokku registreeritud 187, sealhulgas haudelinde 110 liiki. Uustulnukateks võib pidada kühmnokk-luike (1977), naaskelnokka (1977) ja kormorani (1994). Arvukalt esineb hahka ja hõbekajakat, vähem naeru-, meri- ja kalakajakat, hall-hane, sinikael- ja ristparti, jääkosklat, tutt-varti, meriskit ning kivirullijat. Rändlindudest torkavad enam silma tuhanded valgepõsk-lagled, aulid, sõtkad ja sajad laululuiged. Sügiseti toituvad saartel hallrästad ja siidisabad. Varakevadel on liikvel hangelindude parved.



Meri laidude vahel on kivine ja madal, keskmise sügavusega 2-4 m. Suvel soojeneb merevesi kuni +24°C ja talvel kattub 3-4 kuuks jääkaanega. Lahed pakuvad soodsat kudemispaika ahvenale, säinale, siiale ja tuulehaugile. Meres kasvab mitmeid kõrgemaid taimi, näiteks merihein ning särjesilma ja penikeele liigid, ning vetikate liigirikas pere, kellest tuntumad on põisadru ja agarik. Imetajatest kohtab meres viigrit ja hallhüljest.

Inimesed on laidudel elanud sajandeid. Juba 1564. a. oli asustatud Saarnaki ja 1623. a. Hanikatsi. Hariti põldu, niideti heina, kasvatati kariloomi ja püüti kala. Üle laidude kulges vanasti talitee mandrile. Peavarju pakkusid kõrtsid Hanikatsil ja Kõrgelaiul. Tänaseks on laiud jäänud inimtühjaks (Hanikatsi 1965. a. ja Saarnaki 1973. a.). Et säilitada laidude endist ilmet, jätkatakse neil niitmist ja võsaraiet ning karjatatakse lambaid. Saarnakil on taastatud talukompleks, Pihlakarel kalurionn ja Hanikatsil remonditud eluhoone. Need teenivad nüüd kaitseala teadustöö ja loodusturismi huve.



Hiiumaa laidude maastikukaitseala külastamine

Kaitsealuste laidude külastajate arv on piiratud, mistõttu on vajalik eelnev kooskõlastus. Laidudel võib viibida loaga, mida saab Hiiumaa laidude kaitseala keskusest Salinõmmes. Väikesaared (v.a. Saarnaki ja Hanikatsi laid) on lindude rände ja pesitsemise tõttu huvilistele suletud jää sulamisest meres kuni heinakuu alguseni (1. juulini). Lemmikloomade (koerad, kassid) kaasavõtt laidudele pole lubatud. Telkimine, lõkketegemine ja suitsetamine on lubatud vaid selleks ettenähtud paikades (Öaksel kaks, Saarnakil kaks, Hanikatsil üks ja Kõrglaiul üks laagriplats). Kaitsealusel maal (laiud ja Salinõmme soolak) on igasuguse sõiduvahendiga liikumine keelatud (v.a. järelevalve-, teadus- ja päästetööd). Kalastada võib ühe lihtkäsiõngega. Teiste harrastuslike kalapüügivahendite kasutamiseks peab olema kalastuskaart.